I really could use a wish right now.

Jeesh, jeesh. Lüngad on blogis sees. Haha, riimib.
Midagi märkimisväärset vahepeal pole toiminud, pigem on isegi rahulik hetkel. Kerge haigus niitis jalust paariks päevaks, või noh..ma olen selline, et kodus ei viitsi istuda ja kappan ringi ning põen püstijalu. Nüüdseks on kõik okeika ja elu on lill jälle :)

Saabusin mõned tunnid tagasi tugikeskusest ja hommikul tekkis kerge situatsioon, mis paneb päris tõsiselt enda käitumist analüüsima. Veits kiireks läks, kuna erivajadustega inimesed teadagi ei saa nii kiirelt kõigega hakkama ning üleüldine foon oli kuidagi...kummaline. Sain paar korda laksu kirja, mis ei ole esimene kord(!). Kerge lootusetuse tunne tuli peale, aga õnneks tuldi appi ja saime kooli mindud.

Paras piiride kompamine. Paljud on küsinud, et kas seal vastavat haridust ei ole vaja. Well, täitsa nii ja naa. Täna tõdesin, et autismist ma ei tea ikka mitte s'ttagi ega ka sellest, kuidas käituma peaks. Teisalt jälle- haridust ei tee veel inimest harituks ning empaatiavõimeliseks.

Selles tööst ma aga loobuda ei kavatse, enda iseloomu peaks ehk rohkem kasvatama ja tegelikult on nad selle lühikese ajaga kuidagi jube kalliks saanud :) Hakka või sotsiaaltöö õppimise peale mõtlema, elu kuidagi on suunanud mind selliste teemade poole. Sest ega ma siiamaani tea, mida tegelikult teha tahan ja kus ma 5 aasta pärast olen. Aga see selleks.

Õhtul Henrik-poissi hoidma paariks tunniks, päeval töllan linnas veits..ja mis pärispäris õhtul saab? Vot, ei teagi. Saab, mis saab :) Cool.

PS! Blogimine vist ei ole 100% minu teema (aga ma üritan teda enda teemaks teha:D), kuid tean, et nii mõnigi huviline tahab mu elul silma peal hoida, näeme/suhtleme isegi harva, nii et..for you (kontroll) :*


Tsaupakaa!
L.

Eile: marsruut Krooks-Trepp-Möku-Zavood.
Täna: "Kõike natuke liiga palju"

Täna ei viitsi pajalabidat keerutada ja lähen sujuvalt isa poole sööma. ;)

Rrrreede!

Jeap, ma ikka sajaga nautisin oma vaba hommikut. Üle pika aja sai nii magada, et kuhugi ei pea minema. Üht-teist oleks vaja teha küll, aga ei ole mingi eriline emergency. Igatahes, mõnusalt 10h tundi und, kohv ja kaerahelbepuder..ja nüüd. Mis nüüd? Koristan, pesen pesu, teeks äkki kapi korda? Mis on ülimõttetu tegelt, sest paari päeva pärast on seis jälle selline, et karju appi. Aga nii silmailuks ju võib. Ja õhtul õõõuuueee :) Ning siis veel 2 (!!!) vaba päeva. How lucky am I? :) Sobiiiib, sest varsti olen ma nagu orav rattas, kaks töökohta, trennid ja muu elu.

Life is like a box of chocolates, you never know what you're gonna get.

Teadatuntud lause Forrest Gump'st eks. Ja seda ma just elu juures armastangi. Umbmäärased plaanid on paigas, aga lõppkokkuvõttes kujuneb päev alati omasoodu. Vähemalt minul, kes ma ei ole veel suutnud rutiinsesse täiskasvanuellu astuda. Täna oli ülimõnus päev, käisin Põlvas oma pikaajalisel sõbrannal külas, kerge keskkonnavahetus-tuleb kasuks :) sõime tohutult, jutustasime sama tohutult ja saadavad emotsioonid...kirjeldamatud. Ma olen nii kohutavalt tänulik, et mul on sellised inimesed ümber nagu Triin ja kõikkõik teised minu karvased ja sulelised. Sest ilma Teieta, mu kullakallid, ei oleks minu elu nii vinge ja särav ühti.

Uute seiklusteni, beibid.

A whole new world

Nonii, this is it. Mina, kes ma ei ole elusees blogimisest 100% aru saanud või siis tõmban mütsi maha nende ees, kes sellise asjaga tegelevad, mõeldes omaette, et no tsiis, on ikka viitsimist, istub nüüd ja teeb oma blogi esimest sissekannet. Kuna mõtlesin, et what the hell, õhtuti on mul aega rohkem kui küll... ja ehk aitab oma mõtete/probleemide kirjapanek neid ka kuidagimoodi lahti harutada.
Selle esimese sissekande tegemine on alati olnud kuidagi..kohatu. Jaaaa, ma olen varem üritanud ka oma blogiprojekti vedada. Või et...mida ma siis õigupoolest peaks kirjutama? Sest kindel on see, et mõne aja pärast lugedes tundub see ülitotrana. Nojah, kui nii, siis nii.
Nii et..welcome! Siin on Liina ja tema elu. Nii palju kui ma viitsin siia kirjutada ja olen nõus jagama. :)