Jeesh, jeesh. Lüngad on blogis sees. Haha, riimib.
Midagi märkimisväärset vahepeal pole toiminud, pigem on isegi rahulik hetkel. Kerge haigus niitis jalust paariks päevaks, või noh..ma olen selline, et kodus ei viitsi istuda ja kappan ringi ning põen püstijalu. Nüüdseks on kõik okeika ja elu on lill jälle :)
Saabusin mõned tunnid tagasi tugikeskusest ja hommikul tekkis kerge situatsioon, mis paneb päris tõsiselt enda käitumist analüüsima. Veits kiireks läks, kuna erivajadustega inimesed teadagi ei saa nii kiirelt kõigega hakkama ning üleüldine foon oli kuidagi...kummaline. Sain paar korda laksu kirja, mis ei ole esimene kord(!). Kerge lootusetuse tunne tuli peale, aga õnneks tuldi appi ja saime kooli mindud.
Paras piiride kompamine. Paljud on küsinud, et kas seal vastavat haridust ei ole vaja. Well, täitsa nii ja naa. Täna tõdesin, et autismist ma ei tea ikka mitte s'ttagi ega ka sellest, kuidas käituma peaks. Teisalt jälle- haridust ei tee veel inimest harituks ning empaatiavõimeliseks.
Selles tööst ma aga loobuda ei kavatse, enda iseloomu peaks ehk rohkem kasvatama ja tegelikult on nad selle lühikese ajaga kuidagi jube kalliks saanud :) Hakka või sotsiaaltöö õppimise peale mõtlema, elu kuidagi on suunanud mind selliste teemade poole. Sest ega ma siiamaani tea, mida tegelikult teha tahan ja kus ma 5 aasta pärast olen. Aga see selleks.
Õhtul Henrik-poissi hoidma paariks tunniks, päeval töllan linnas veits..ja mis pärispäris õhtul saab? Vot, ei teagi. Saab, mis saab :) Cool.
PS! Blogimine vist ei ole 100% minu teema (aga ma üritan teda enda teemaks teha:D), kuid tean, et nii mõnigi huviline tahab mu elul silma peal hoida, näeme/suhtleme isegi harva, nii et..for you (kontroll) :*
Tsaupakaa!
L.
;)
ReplyDeleteära üldse muretse: ma ka ei tea kus ma 5a pärast olen ja mida üldse teha tahan!